Harilik siil (Erinaceus europaeus)

Tunnused: Erinevast soost isendid on sarnased. Loomal on umbes 6000 püstuvat (erektiilset) kahvatu-kreemipruuni, tipust tumepruuni okast (seljal 2-3 cm pikad). Kõhupoolt ja pead katab jämedakarvaline hõre karvkate. Siili okkad ei erine põhimõtteliselt oma ehituselt teiste imetajate karvadest, ega siili enda kõhupoole karvadest. Okaste jäikus tuleneb sellest, et koorkiht, mis karvale tugevuse annab, on tavalisest paksem ja ulatub vagudena keskmise – säsikihi sisse. Naha all on tugev ringlihaskiht, kattes mütsina kogu seljapoole, mis võimaldab kerra tõmbuda ja magada. Kõnnak on katkendlik, loom peatub sageli, et õhku nuhutada. Kolju määramistunnusteks on ülalõualuude lühikesed sarnaluumised jätked, mis ei ulatu pisaramulkude taha. Karvavahetus ei ole sesoonne. Okkad püsivad kaua (umbes 18 kuud) ning vahetuvad ebaregulaarselt. Väljaheited on vorstikesekujulised, paiknevad hajusalt, läbimõõt kuni 1 cm japikkus kuni 4 cm. Värvuselt on need harilikult tõrvjasmustad, sisaldavad mardikate kattetiibu ja muid putukajäänuseid. Siilile on tunnuslik teiste loomade väljaheidetest(eriti nn lehmakookidest) toidu otsimine, millest jäävad järele iseloomulikud kaevised, ning õhtune ja öine häälekas taimestikus liikumine. Varahommikul on kõrges rohus nähtavad korrapäratult kulgevad kasterajad, kus rohi on liikumise suunas lamandunud.Mõõtmed: Tüvepikkus 225-275 mm (võõrdumise ajal 160mm), sabapikkus 15-30 mm, tagakäpa pikkus 40-45mm, õlakõrgus 120-150mm. Kondülobasaalpikkus sõltub vanusest: vanaloomadel on see 55-60 mm, äsja võõrdunud poegadel 40mm. Kehakaal 400-1200g (sündides 11-25g, võõrdumisel 120g, suurim teadaolev kaal 2000g). Talveune ajal väheneb kehakaal rasvakao tõttu 30% võrra.

Helindid

(Tartu vald, Kõrveküla / Veljo Runnel / 10.07.1999)